kutupiilu olen. õnnelikult kutupiilu. ilus ja haige. see tunne... tunne miks ma seda üldse teen.. hakkab tagasi tulema.. ja maruhea on. aga ma olen liiga kutupiilu vist praegu veel.

miks on nii et ma ei taha endast head esmamuljet jätta..ma oskaks.. ma olen osanud.. oskan praegu.. aga ainult.. või üldiselt.. niiöelda ametlikus kontekstis.. aga päriselus.. kus ma saaks olla see kes ma olen...ei taha ma jätta head esmamuljet.. vb selle pärast et see oleks minust vale ja võlts.. sest eks ma üks frukt ikka ole ka.. aga vb selle pärast et.. ma tean.. sisimas et.. tegelikult need inimesed kes.. pikemas perspektiivis.. saavad olema minu kõrval.. hakkavad mind tundma.. ka peale esmamuljet.. ja need kellele see esmamulje on niivõrd tähtis.. kuid minupuhul siis selline.. omapäraselt..hmm... häiriv.. siis need ei tulegi mind enam tülitama.. ja ma ei hooli ka.. sest ju siis ei olnud nii määratud.. ja äkki ma olen lihtsalt nii parajalt ennast täis.. et arvan et mul polegi igaühte vaja tunda..

või olen ma väsinud. mõte mida jätkata.. aga mitte täna.. täna on tudu.. ja homme siis taas.. kastaneid meeskonna eest välja tooma.. isiklike murdma.. ja edetabeli kohti vallutama.

ja miks on nii et mõned mainstream laulud on nii paganama motiveerivalt õiged.. aga ma ei julge seda endale tunnistada sest siis tunduks et ma müün oma hinge saatanale.. sest tegelikult ma ju seda popjama ei kannata.. üldse kohe mitte.. aga mõni lugu on nii õige.. musikaalselt kahtlemata debiilne.. ent lüüriliselt õige... lausa geniaalne.

homme ujun. sest selleks ma ju olen loodud?!?